Iaido on vanadel jaapani mõõgavõitluskunstidel põhinev budo ala, kus harjutatakse põhiliselt üksi mõõgaga tehtavaid tehnikate seeriaid (katad), mis koosnevad neljast põhielemendist: mõõga tõmbamine tupest (NUKITSUKE), löök (KIRITSUKE), mõõga verest puhastamine (CHIBURI) ja mõõga panemine tagasi tuppe (NOTO).
Kiiret mõõga tõmbamist harjutati eraldi juba 1500-ndate aastate alguses. Seda kunsti nimetatakse iai-jutsuks ja sel oli vaid praktiline eesmärk: surmata vastane võimalikult kiiresti ja efektiivselt.
Algul oli iai-jutsu kenjutsu osa. Aegade rahulikumaks muutumisel Tokugawa-perioodil nägid paljud meistrid iais suurepärast võimalust enese vaimu arendamiseks. Nii sündis iaido.
Iaido loojaks peetakse samuraid Hayashizaki Jinsuke Shigenobu (1546 – 1621). Enamus tänapäevaseid iaido koolkondi näevad oma juuri tema õpetustes ja just temaga seostatakse mõõgavõitluskunstides vaimse poole rõhutamist.
Tokugawa-perioodi rahulikumatel aegadel vähenes vajadus igapäevaelus kasutada tegelikke võitlusoskuseid ja seega hakati üha enam harjutamistel tähelepanu pöörama enda vaimsele arendamisele. Bujutsust (jutsu = oskus, tehnika) sai budo (do = tee). Samuti iai-jutsust sai iaido nagu paljudest teisteski bujutsu aladest. Oskuste sõjaline külg muutus vähemtähtsamaks, olulisemaks sai liigutuste puhtus ning harmoonia iseendaga ja ümbritsevaga.
Algupäraseid, sõjalisi oskuseid arendavaid, iai-jutsu koolkondi on veel Jaapanis, kuid nende liikmete arv on pidevalt vähenenud, samas on iaido üha enam populaarsust võitmas. Iaido on väga heal tasemel näiteks Soomes, kus seda on harjutatud juba üle 15 aasta.
Iaido harjutamine on põhiliselt erinevate katade harjutamine. Katad algavad erinevatest asenditest (põlvedelt, seistes, käies). Katades on tehnikaid erinevatest suundadest tulevate rünnakute tõrjumiseks, valges või pimedas, kitsas või madalas ruumis, ning ka olukordades, kus vastane takistab mõõga tõmbamist, haarates käest, mõõga käepidemest või tupest. Harjutamisel kasutatakse põhiliselt teritamata harjutusmõõka (iaito) või puumõõka (bokken). Edasijõudnud kasutavad ka teravat mõõka (shinken). Harjutada võib üksi või koos teistega, tehes erinevaid katasid. Edasijõudnud teevad ka paarisharjutusi ja raiuvad pooleks õlenukke (tameshigiri). Katade harjutamine ei ole ainult mehaaniline liigutuste kordamine, vaid igal liigutusel on oma tähendus ja kogu aeg tuleb silme ees näha reaalset vastast tema reaalsete rünnakutega. Eesmärgiks on saavutada liigutuste täpsus, õigeaegsus, harmoonia ja meele pidev valmisolek (zanshin).
Iaido on füüsiliselt ja vaimselt arendav tegevus. Iaido ei ole sport nagu kendo, kus eesmärgiks on võita vastast. Ainuke ja kõige ohtlikum vastane iaido harjutajale on inimene ise oma egoga. Võit iaidos on võit oma ego üle, see on armastuse ja tasakaalu saavutamine iseendas ja ümbritsevaga.
Mõõgasse suhtutakse iaidos aupaklikult. Harjutamise alguses ja lõpus kummardatakse mõõgale. Tõeline iaido meister on harmoonias oma mõõgaga ja mõõk on muutunud üheks tema kehaosaks. Samurai mõõk on samurai hing, nagu ütlevad vanad jaapanlased.
Koostanud Rein Paluoja, lähtematerjalid asuvad Soome budoklubi Genbu-Kai kodulehel ja neid on kasutatud Jukka Helminen-sensei loal.