Escrima on Filipiinidelt pärit ennekõike relvavõitluse kunst. Sageli tuntakse seda ka eskrima, arnise või kali nime all. Internetifoorumites räägitakse escrimast, kasutades sageli üldistavat lühendit FMA (Filipino Martial Arts). Need kõik on siiski sama nähtuse erinevad nimekujud. Escrimas leidub üle saja erineva stiili, mis on oma nime saanud tekkekoha, looja või tehniliste printsiipide järgi.
Escrima levik Läände algas 20. sajandi esimesel poolel koos filipiinlastest immigrantide saabumisega Ameerika Ühendriikidesse, California rannikule. Esimesena Euroopas tutvustas escrimat 1970ndatel aastatel meister Rene Latosa. Tema üks esimestest õpilastest oli Jay Dobrin, kes on praegusel hetkel ka Eestis harrastatava BIFF Escrima süsteemi looja ja peaõpetaja. BIFF (British International Fighters Federation) kui organisatsioon on Inglismaa korrakaitseorganite tunnustatud partner. Eestisse jõudis BIFF Escrima läbi Soome ja regulaarsed treeningud algasid aastal 2000.
Escrimat iseloomustab rohke relvakasutus. Harjutamist alustataksegi kohe relvadega. Relvata tehnikate juurde minnakse järk-järgult alles edasijõudnute tasemetel. Tavapärasteks relvadeks on kepid (harilikult 60 – 90 cm) ja erinevad terariistad, nagu noad, pistodad, matšeeted, kirved jms.
Escrima harrastaja esimeseks relvaks on rotangist ehk rattanist (bambusesarnane ronipalmiliik) kepp. Rotang on äärmiselt vastupidav ja ei hakka erinevalt tavapuidust kunagi kokkupõrkel teise kepiga pinde ajama. Ka ei põruta sellega lüües ära kätt, mis omakorda muudab harjutamise mugavamaks. Kepiharjutuste abil arendatakse liikumist, koordinatsiooni, reflekse ja rütmitunnetust. Mitmed tänapäevased escrima stiilid on oma kavast täielikult välja jätnud harjutused terariistadega. Kuigi see on loonud escrimast mulje kui pelgalt kepivõitlusest, on teradega harjutamine siiski väga oluline.
Tänapäevases escrimas on ka oma sportlik versioon, milles peetakse kontaktvõistlusi. Kuigi sportlasi säästavad kaitsmed, tuleb meeles pidada, et escrima tekkis ja arenes ikkagi kui karmi võitluse ja ellujäämise kunst. Escrima harrastaja ei ole tegelikult kunagi päris relvitu, sest võitluskunsti tehnikate universaalsus võimaldab kriisiolukorras kasutada relvana suvalist kättejuhtuvat eset või oma paljaid käsi.